Jutt

Juss käis arsti juures (5 detsember 2006)


Juss käis arsti juures

Juss ei tahtnud üldse arsti juurde minna. Muidugi ei oleks see ju midagi erilist olnud: kaaluda ja pikkust mõõta on ju isegi tore. Aga Juss teadis, et mõnikord tehakse arsti juures süsti ka ning see ei ole enam sugugi NII tore. Seekord tuli arsti juurde siiski minna, sest tõepoolest, kaitsesüstimiste aeg oli taas kätte jõudnud. Nimelt on ilmas palju halbu haiguseid, mis võivad väikese poisi või tüdruku pikaks ajaks voodisse panna. Õnneks on võimalik end nende haiguste eest kaitsta, kuigi see süst on valus. Aga parem üks valus ja väike süst, kui pikka aega raskelt haige olla.

 
Ema oli Jussile kõike seda juttu rääkinud ja Juss oli temaga päris nõus. Nõnda siis teisipäeval võetigi ette lastepolikliinikusse minek.

 
Lastepolikliinik asus kesklinnas ja emal läks seetõttu parkimisega natuke aega. Kui auto lõpuks pargitud sai, tuli mõned sammud jalutada ning oldigi polikliinikus. Polikliinik oli Jussi arvates nagu haigla. Ruumid olid suured, kõrged ja heledad. Üleriided tuli garderoobi anda ja jalga tuli sinised kilesussid panna ning siis tuli suurt treppi mööda üles minna.

 
Arstitädi kabinet oli kolmandal korrusel. Ema koputas uksele ja piilus sisse. Arstitädi oli kabinetis ning Juss võis koos emaga sisse astuda. Juss pidi istuma toolile arstitädi laua ääres, ema istus Jussi kõrvale. Kõigepealt uuris arstitädi Jussilt igasuguseid asju, näiteks kui vana Juss on, kus ta elab ja veel muidki asju. Siis võttis ta kuulamisaparaadi ja palus Jussil kampsuni üles tõsta.

 

Arstitädi kuulas Jussi kõhu pealt ja selja pealt ning käskis Jussil selle juures aeg-ajalt tugevasti hingata ka. Juss tegi, mis kästud ja arstitädi kuulas hoolega. Siis ta ütles, et kopsudega on kõik korras ja nüüd tuleb hoopis pikkust mõõta ja kaaluda. Pikkuse mõõtmiseks tuli Jussil papud üldse jalast võtta ja seista seina äärde mõõdulindi alla. Pea pidi hästi püsti hoidma! "Nii-nii," ütles arstitädi, kirjutas pikkuse üles ja palus Jussi kaalu peale. Tuli välja, et Juss on päris pikk ja samas ka kõhnavõitu poisike. Aga õnneks mitte liiga kõhn. Arstitädi kirjutas veel natuke raamatusse ja andis selle raamatu siis ema kätte. Nüüd oligi käes hetk, mida Juss kõige rohkem kartnud oli. Tuli minna süstima.

 
Süstimise koht oli sama korruse teises otsas. Siin tuli natuke oodata, sest keegi laps oli parajasti omi kaitsesüste kätte saamas. Juss tundis, kuidas väike kartus tema sisse hiilis. Parema meelega oleks ta hoopis kodus tekimaja ehitanud, aga mis teha, siin ta ju oli, eks tuli see süst siis ka kätte saada!

 
Varsti tuli süstimise kabinetist väike laps emaga välja ja Juss võis sisse minna. Ema tuli igaks juhuks kaasa. Arstitädi võttis ema käest raamatu, vaatas seda ja palus Jussil siis ühe varruka hästi üles käärida. Siis ta tegi ühe külmkapi lahti ja Juss nägi, et see oli põrandast laeni rohtusid täis! Arstitädi võttis külmkapist ühe kiles komplekti ja tegi selle lahti. Seal oli süstal ja mõned ampullid ka. Kõigepealt pidi Juss suu lahti tegema ja mõned tilgad alla neelama. Need olid veidra maitsega, aga sugugi mitte hullud. Seejärel tegi arstitädi marliga Jussi õlal ühe koha hästi puhtaks. Juss hakkas juba kartma ja vaatas igaks juhuks mujale, et mitte nõela näha. Ta tundis, kuidas tädi veel natuke puhastas, siis tundis nagu oleks sääsk teda nõelanud ja siis ütles arstitädi, et kõik ongi korras. Juss oli väga imestunud, ta polnud jõudnud veel korralikult kartmagi hakata! Süstimine ei olnudki üldse hirmus!

 
Arstitädi ütles emale, et Juss ei tohiks süstimise kohta mõned päevad pesta ja et võib-olla tekib Jussil palavik. Midagi muud hullu aga juhtuda ei saavat. Ema kuulas ja jättis meelde, et mida palaviku korral teha tuleks. Ja siis võiski koju minna. Garderoobist võeti riided ning kilesussid rändasid prügikasti. Oligi polikliinikus käidud!

 
Sellel päeval Juss enam õue ei läinud, järgmisel ka. Muidugi ei jäänud Juss palavikku, õues lihtsalt oli sombune hilissügis, seal ei olnudki midagi teha! Üks aga oli nüüd kindel - Juss ei kartnud süstimist enam üldsegi!



« Eelmised nädalad