KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Gianni Rodari "Telefonilood"
Uus raamat: Gianni Rodari "Telefonilood" (1 oktoober 2015)

 

 

Gianni Rodari

“Telefonilood”

(Tänapäev)

 

Elas kord Varese linnas sinjoore Bianchi. Ühe firma esindajana reisis ta kuus päeva nädalas mööda Itaaliat, käis idas, läänes, põhjas, lõunas ja keskosas ning müütas arstirohtusid. Pühapäeval jõudis ta koju, esmaspäeva hommikul asus uuesti teele. Enne lahkumist ütles sinjoore Bianchile tema väike tütar: „Isa, palun jutusta mulle igal õhtul üks jutt.“ Asi oli selles, et tüdruk ei saanud kuidagi ilma unejututa magama jääda, aga ema oli talle kõiki lugusid, mida teadis, juba kolm korda rääkinud. Niimoodi siis juhtuski, et igal õhtul täpselt kell üheksa helistas sinjoore Bianchi, ükskõik kus ta ka parasjagu viibis, Varesesse ning jutustas tütrele ühe loo. Selles raamatus ongi need lood kirjas.

Gianni Rodari (1920–1980) kirjutas kümneid lasteraamatuid ning on tänaseni üks populaarsemaid itaalia lastekirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 50 keelde ning need on pälvinud rea auhindu, muuhulgas maineka Anderseni preemia 1970.

 

Gianni Rodari on itaalia kirjanik, kes kirjutas tõepoolest ka kümneid lasteraamatuid, neist kuulsaim “Cipollino seiklused”. Eesti keeles on Cipollino-seiklustest ilmunud mitmeid trükke. Lisaks “Telefonilugudele” on eesti keeles ilmunud veel kaks Rodari lasteraamatut: “Igal tööl on oma lõhn” ja “Sinine nool”. Algupäraselt ilmusid Cipollino-seiklused juba 1951. aastal ning “Telefonilood” 1962. aastal, kuid Rodari lastekirjanduse klassikat tasub kindlasti lugeda ka täna, sest kirjaniku lasteraamatud on suurepärased!

 

“Telefonilugudes” jutustab kirjanik lugusid, mis väidetavalt on räägitud Varese linnas elanud sinjoore Bianchi poolt. Ta oli ühe firma esindaja, kes reisis kuus päeva nädalas mööda Itaaliat. Seetõttu helistas ta igal õhtul kell 9 oma väikesele tütrele, et rääkida talle unejutt. Need unejutud ongi need telefonilood.

Pean tunnistama, et need unejutud (telefonilood) on üsnagi omanäolised, isegi veidi kummalised, osad neist lausa väikese kiiksuga. Seetõttu tuleb neid hoolega lugeda, et aru saada, mida kirjanik ütelda tahab. Kindlasti on need jutud naljakad, imelikud, kuid panevad kindlasti kaasa mõtlema. Kõik tegelased ja sündmused on tegelikult väga lahedad, kuid kindlasti ka üsna ainulaadsed.

Esimese jutu pealkiri on “Õnnetu jahimees”, milles väike Giuseppe peab jahile minema. Tema teele satuvad jänes, faasan, musträstas, kuid õnneks ei tööta poisi püss nii nagu pärisrelvad ja loomakesed jäävad ellu.

Seejärel loeme Bologna peaväljakule ehitatud jäätisest lossist. Kõik lapsed saavad seda süüa ja rõõmu tunda ilma, et isegi kõht valutama hakkaks.

Kolmas looke on “Hajameelne jalutuskäik” ja see jutustab väikesest Giovannist, kes läheb tänavale jalutama. Ta on sedavõrd hajameelne, et kaotab ära oma käe, jala ja paljud teisedki kehaosad. Heade inimeste abiga jõuab ta siiski koju.

Lugusid on selles raamatus kümneid ja kümneid. Näiteks üheks naisterahvast Gavirates, kes veedab aega sellega, et loeb kokku aevastusi, mida päeval kuuleb. Lõpuks läheb ta riidu oma sõbrannadega, sest nad ei suuda omavahel kokku leppida, kes kõige rohkem aevastab! Uskumatu lugu!

Tuttavaks saame ka päevavaras-Giovanninoga, kes on suur rännumees. Ta jõuab male, kus pole mitte midagi teravat. Ta murrab ühe roosiõie, kuid sellega kaasneb üks üsna kummaline karistus, mis Giovannino südametunnistuse valutama paneb. Toosama Giovannino käib teises loos maal, kus kõik algab sõnaga “mitte” ning kolmandas loos kohtub veel ka või-inimestega.

Lisaks Giovanninole saame tuttavaks ka Alice Kukkujaga, kes alati igale poole kukub. Näiteks äratuskella, pudeli, laudlinade ja salvrättide sahtli sisse, mistõttu ei leita teda sageli ka üles. Alice Kukkuaja seikleb ka teises loos, kus ta merre hüppab, sooviga muutuda meritäheks – kas see tal ka õnnestub?

Naljakas on lugu “Šokolaadist tee”, mis räägib kolmest vennast, kes avastavad, et üks tee, millel nad käivad, on tehtud šokolaadist. Nad söövad selle tee ära, kuid nüüd ei saa nad enam koju! Õnneks tuleb üks talumees vankriga, kes vennad koju viib. Seal avastavad vennad, et talumehe vanker on tehtud küpsistest ja taaskord läheb söömiseks!

Ja seegi pole veel kõik! Saame lugeda kuulsast Plombino kommivihmast, kummalisest juhtumist plaažil, koomiksihiirest, kes oskab ainult koomiksite keelt ja jääb seepärast hätta. Tutvume ka Õgarditemaa valitsejatega, kuid ka kindralissimus Kergatsiini Paukiini Kakukulliini ja suurmarssal von Kergatsiiner Paukiiner Kakukulliineriga, kes otsustavad sõdida! Palju küsimusi põhjustab üksik, õitsev kannike, kes teeb seda Põhjapoolusel – isegi jääkarud tulevad seda imet vaatama. Põnev tegelane on üks noor vähk, kes ei taha käia nagu kõik teised vähid – tagurpidi. Tema tahab käia teistpidi, nii nagu konnad!

Nutikas on lugu suurest hiiglasest, keda tema kolm tillukest venda ära kasutavad. Hiiglane on suur ja tugev, kuid tema mõistus on juustes. Tillukesed vennad ajavad hiiglase juuksed lühikeseks ja seetõttu hiiglane ongi rumal. Ühel päeval jäävad tal juuksed alles ja siis hakkavad asjad muutuma.

Lisaks hiiglasele saame lugeda veel ka põgenevast ninast, teest, mis kuhugi ei viinud, väikesest poisist, kes töötab hernehirmutisena! Saame osa vanasõnade tülist, seikleme võlukepikesega, tutvume hiirega, kes sööb kasse!

Neid uskumatuid, kummalisi, naljakaid ja ka veidi tõsisemaid lugusid on selles raamatus veel ja veel! Mina lugesin neid kokku lausa 67! Ja see on tõepoolest palju, kuid vahvaid lugusid peabki palju olema, sest siis saab kauem lugeda. Kui lugeda igal õhtul üks Gianni Rodari telefonijutt, siis on olemas vahva unejutt rohkem kui kaheks kuuks!

Raamatule on fantastilised illustratsioonid teinud Olga Pärn.

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad