KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Anti Saar "Juturaamat"
Uus raamat: Anti Saar "Juturaamat" (15 märts 2016)

 

 

Anti Saar

„Juturaamat“

(Tänapäev)

 

Jutukogu, millega mees oma erakupõlve lõpuks lagedale tuli saavutas nii laste kui ka suurte seas tohutu lugejamenu. Tänaseks on seda kõigisse maailma kultuurkeeltesse tõlgituna müüdud juba kaheksa miljonit eksemplari. Vaimustuses on ka kriitikud. Ning mees, kes poolkogemata kirjanikuks sai, on juba kuulutatud elavaks klassikuks. Asjatundjate seas muide sosistatakse, et just temale peaks kuuluma järgmine Nobeli kirjanduspreemia.

 

Anti Saare „Juturaamat“ on selline vahva, mõnusa huumori ja irooniaga, omamoodi õpetlike ja nutikate lugudega raamat, mida võivad lugeda nii täiskasvanud, noored kui ka lapsed. Ma usun, et pere pisematele raamatusõpradele võib see raamat olla veidi keeruline, kuid usun, et viienda, kuuenda klassi laps saab siin kirjutatud asjadest juba aru küll.

„Juturaamatu“ juttudes toimetab igasugu põnevaid, võib olla, et isegi veidi kummalisi ja imelikke tegelasi, kellel on igasugu „kiikse“, kuid ma usun, et peate ise kõigest täpsemalt lugema, siis saate paremini aru, mis ma silmas pean.

Esimene jutt on „Hakkajad mehed“. See jutustab meile Hillarist, kes otsustab kevade saabudes hakata lindudele peskaste ehitama. Hillar on hakkaja mees, kuid ta on ka väga põhjalik mees – põhjalikult hakkaja mees. Seetõttu ei saa ta hakata kohe pesakaste ehitama, sest tal pole materjale. Kui materjalid olemas, siis selgub, et pole ka kohta, kus meisterdada ja pole ka tööriistu, millega meisterdada. Kui Hillaril on ka need lõpuks olemas, siis selgub, et Hillarile pole ka jooniseid ja plaane, kuid nende tegemiseks on vaja paberit, pliiatsist, joonlauda, sirklit, kustutuskummi ja pliiatsiteritajat. Kui lõpuks Hillaril ka need asjad olemas, siis selgub, et visandamine, kavandamine, joonestamine, mõõtmine ja kustutamine on väsitav töö ja Hillar otsustab hoopis puhata! Puhkamiseks on vaja diivanit, kruusi, millest teed juua ja suhkrut, mida tee sisse puistata. Kui ka need on olemas, otsustab Hillar hoopis magama jääda. Ei mingeid pesakaste!

Kuid sellega pole see jutt veel lõppenud. Areenile astub Hellar, kes otsustab kirjutada Hillarist loo. Ta mõtleb loo välja, mõtleb välja ka õnnelikuma lõpu, kuid selgub, et Hellar on riigiametnik, kellel lihtsalt pole aega selle jutu kirjutamiseks.

Õnneks on meil siiski kirjanik, kes on selle „Juturaamatu“ kirjutanud. Ja sellesse raamatusse kirjutab just tema loo Hillarist ja Hellarist, sest keegi peab ju selle jutu valmis kirjutama!

Teine jutt on ühest vanast mehest, kel nimeks Vahur. Tema elu on igav, ja see läheb veelgi igavamaks, kui ta pensionile jääb, lisas vaevab teda depressioon. Kõhuvaluga läheb Vahur arsti juurde, kes soovitab talle täielikku keskkonnavahetust. Vahuril on täielikust keskkonnavahetusest üsna omapärane arusaamine, sest ta hakkab ette võtma väikesi keskkonnavahetusi. Muutused ja muudatused Vahuri elus on üsna naljakad ja kummalised, kuni lõpuks muutub Vahuri elu üsna peadpööritavaks, sest Vahur valab pipratoosi sisse televiisori, riidevarna riputab piima ja lauale laotab lina asemele uksevõtme.

Kolmas jutt räägib meile vendadest Eskost ja Askost, kellele lapsena üritati selgeks teha, et nad peavad olema kõiges kõige paremad. Vanemad soovivad, et poistest peavad saama kas ministrid, kuulsad sportlased või suurte firmade juhid – kui võimalik, siis kõike seda korraga. Esko ja Asko tegid, mis suutsid, aga superstaare ega suurärimehi neist paraku ei saanud. Esko üritab küll olla kõiges esimene – näiteks bussijärjekorras või puuviljaleti ääres, lõpuks hakkab Esko oma elust kõike keskpärast välja praakima ja see ei lõpe sugugi hästi. Teine vend, Asko, üritab elada nii, et kogu tema elu oleks keskpärane. See tal peaaegu õnnestubki, kuid elu lõpus juhtub temaga õnnetus, mis on kõike muud kui keskpärane.

Neljanda jutu pealkiri on „Superkangelased“. Siin toimetavad kaks tegelast – Jaanus, kellele meeldib ülekõige veesõda, mistõttu avab ta väikese tehase, mis toodab veega laetavat relvastust lastele. Tema valmistatud asju ostetakse, kuid selgub, et veepüssiäri rikkaks ei tee. Lapsed ja nende vanemad eelistavad mänguasju, mis oleks kuidagi seotud superkangelaste ja pahalastega – Batman, Ämblikmees, Superman, Roosa Panter, Lotte, Bruno jt. Jaanus mõtleb ja mõtleb ning mõtleb välja uue superkangelase – Vesimehe! Ja see teeb tema äri tohutult edukaks! Nüüd ilmub välja Maanus, kellel on olnud Jaanusega juba lapsepõlves tõsine tüli, võiks öelda, et tõsine veesõda! Maanusele ei meeldi Jaanuse edu ja kordaminekud, nüüd on aeg nuputada välja tõeline kättemaks! Maanus toob turule uue superkangelase – Esimehe! Esimees on tugevam kui Vesimees! Ja Esimeest hakkab saatma müügiedu!

Lõpuks peavad Jaanus ja Maanus omavahel selgeks tegema, kelle superkangelane on tugevam. Jaanus ja Maanus peavad omavahel lausa kaklema! Kuna see kaklus on ülimalt naljakas, siis saavad vihased riiukuked endale hoopis uued ametid!

Selliseid vahvaid, humoorikaid, iroonilisi, mõtlemapanevaid lugusid on selles raamatus veel ja veel. Meil on võimalus lugeda Allani unenäost, kus uni seguneb reaalsusega ja see reaalsus on üsna nukker, lausa kurb. Üks jutt räägib meile poisist, kel nimeks Timm. Tema parimaks sõbraks on tema vari, kuni ta selle ühel heal päeval ära kaotab. Juttu on siin ka Meelise meetodist – Meelis soovib õppida arstiks, kuid ta pole viitsinud kooliajal usinasti õppida, mistõttu sisseastumiseksamid ülikooli tõotavad tulla üsna rasked. Matemaatikat, bioloogiat, keemiat ja füüsikat tuleks ju ikka kogu aeg õppida. Meelis on nuputanud uue meetodi, kuidas õpikutest ruttu ja lihtsalt meelde jätta. Tegelikult te peate ise seda lugema, mis meetod see on, sest on hiiglama hästi välja mõeldud meetod, mille tulemused pole siiski sellised, mida Meelis lootis saavutada. Kuid ka see pole veel kõik – te kohtute ka kunstnikuga, kel nimeks Frida – tema ei suuda maalida loodust, kuna see on pidevas muutumises, kuid ta ei suuda joonistada ka kodus, sest ta üritab olla liialt perfektne. Nii perfektne, et see ajab teda lausa hulluks! Eelviimases jutus saame tuttavaks Ugo Puologa, kes on leiutanud pesulõksu! Viimane jutt jutustab meile müüdutundeta mehest, kes on kokku kirjutanud selle raamatu, mille tutvustust sa just parasjagu lugesid.

Vot sellised jutud on Anti Saare „Juturaamatus“. Ja need on igati vahvad ja lahedad jutud! Võiks öelda isegi, et väga stiilsed ja vahvate puäntidega jutud!

Suurepärased pildid on joonistanud Jüri Mildeberg.

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad