KNUPS - 9-15 aastastele » Noored

Noored: Raamatututvustus: “Jäätunud võõras”
Raamatututvustus: “Jäätunud võõras” (12 oktoober 2009)

“Jäätunud võõras”

Kristiine Kurema

(Tänapäev)

Minavormis kirjutatud noorsoojutustus algab ootamatu õnnetusega – peategelane Maria kaotab oma ema. Milline näeb tema elu välja pärast seda? Kuidas ta tuleb toime leina, segaduse ja uute inimestega oma elus?

Kristiine Kurema “Jäätunud võõras” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

Tegelikult on mul päris tõsiselt siiras hea meel, et olen saanud lugeda viimasel ajal väga häid noorsooromaane, sest seoses sellega olen “tutvunud” paljude uute ja noorte kirjanikega, kes need raamatud kirjutanud on. Ka “Jäätunud võõras” on ülihea noorsooromaan ja eks anna sellest tunnistust ka võistlusel saavutatud I-II koht.

Nii nagu eelpool mainitud, algab raamat tõepoolest sellega, et peategelane Maria kaotab oma ema ja seda üsna hirmuärataval moel. Lisaks tekib Marial tõsine tüli oma isaga, ta saab veidi hiljem teada, et isa on leidnud uue naise, ja see naine on samuti Mariale tuttav. Kes, jäägu see lugeja enda avastada. Peale selle on Marial tõsised tervisehädad, mis ta haiglasse viivad, kuid just seal tutvub ta Sirkkaga, kes Maria üsna nutikalt “õigele teele” suunab. Ja kui esialgu näib, et Maria elus on ainult hädad ja õnnetused, siis on just sõbrad need, kes Marial püsima jääda aitavad. Lisaks Maria elusaatusele saab lugeja teada ka tema sõpradest – poiss-sõbrast Andrusest, endisest poiss-sõbrast Joosepist, lisaks Maria sõbranna Gerda ja tolle poiss-sõber Marko, eelpool mainitud Sirkka. Väga olulist rolli Maria elus mängib ka vanatädi Olga, kes noorele neiule palju elutarkusi ja elumõistmist edasi annab.

Raamatu stiil on kaasahaarav, sündmustekeeris on kiire ja muutlik, kuid see omakorda tõstab veelgi põnevust, et mis siis nüüd edasi saab. Noorte peategelaste tekst on justkui elust enesest ja ülimalt usutav, miskit pole nö pliiatsist väljaimetud. Kõik, mis toimub on igati eluline, mis sest, et elu ongi mõnikord valus, lõpeb seegi teos üsna positiivselt või oleks õigem öelda – õnnelikult. Nii tõdeb Maria: “Huumor on õpitav, see on elu kooskõlas pisarate ja naeruga ning just nii ma kavatsengi elada. Ja ma elan veel kaua.”

Ilusad sõnad – kas pole!

Tekst: Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad