KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Hannu Mäkelä ''Härra Huu saab naabri''
Uus raamat: Hannu Mäkelä ''Härra Huu saab naabri'' (5 aprill 2016)


Hannu Mäkelä

„Härra Huu saab naabri“

(Pegasus)

 

Härra Huu on pisut käpardlik võlur, kes seikleb argises maailmas sellest üsna omamoodi aru saades. Ta on tohutult rikas, ent ei suuda ealeski taibata raha mõtet, loomult üksildane, leiab ta siiski eriskummalisi sõpru. Ühel hommikul avastab ta, et naabrusesse on kolinud admiral Õllekõht, kes õlle mõjul ohtlikult suureliseks ja uskumatult riiakaks muutub.

 

Soome lastekirjanduse ühe legendaarseima tegelase, härra Huu juhtumised jätkuvad. On ilmunud härra Huu-lugude teine raamat, milles peategelane saab endale uue naabri!

 

Härra Huu on naljakas, väike, mustakuueline mees, kes elab oma hütis. Ta peaks öösiti käima lapsi hirmutamas ja tegema ka oma vanaisalt õpitud nõiatempe, kuid need ei taha tal eriti hästi välja tulla. Õigupoolest on härra Huul paljud asjad meelest läinud või ta lihtsalt ei oska. No tegelikult on see ju vahva, sest ega lapsi ei tohikski ju hirmutada, ja ka selles raamatus lööb kaasa kolm last, kes elavad härra Huu naabruses: Mikko, Rimma ja Timppa. Nemad on ju eelkõige härra Huu sõbrad.

Härra Huu ärkab ühel hommikul ja arvab, et on sattunud merele. On kuulda, et keegi laulab käheda häälega merelainetest, ja suur valkjashall puri paugub otsa härra Huu aia taga! Sealsamas paiskub vett vastu härra Huu akent. Aken oli avatud, mistõttu sattus vesi härra Huu põrandale. Kas tõesti merelained? (Hiljem saame teada, mis seda veerünnakut põhjustab.)

Härra Huu arvab, et äkki on see kogu tema kodukant järsku mandrist eraldunud ja rändama läinud. Sellist asja võib vist küll ainult härra Huu mõtelda! Esialgu teebki see mõte härra Huule rõõmu, sest äkki purjetab tema kodukant soojematele aladele ja päike paistab kogu aeg. Ei olegi enam talve! Härra Huule see meeldiks, ja ta üritab uinuda, kuid ei saa. Keegi ju laulab väga kõvasti ja arvatavasti ka veidi valesti!

Härra Huu läheb asja kontrollima. Selgub, et see kant pole mitte kuhugile rändama ega reisima läinud. Härra Huu on saanud endale uue naabri! Naaber on olnud kunagi kõva meremees ja tema nimeks on admiral Õllekõht. Ta on mees kui tamm, kes armsatab merd ja õlut! Nüüd on ta härra Huu naaber. Ja mitte tavaline naaber, sest ta elab laevas, millel on isegi suurtükid!

Võibki öelda, et härra Huu ja admiral Õllekõhu esimene kohtumine on üsna „plahvatuslik“. Härra Huu ei saa esialgu üldse aru, et ta viibib laevas, mitte aias, sest ta on ju veidi aeglase mõtlemisega. Naabrite esimene kohtumine lõpeb õnneks siiski üsna rahumeelselt.

Järgmisel päeval läheb härra Huu uuesti admirali juurde ja kohtub seal üsna kummalise rääkiva linnuga. Härra Huu on esialgu üsna kindel, et tegemist on lindinimesega, sest ta on oma lapsepõlves neist lugusid kuulnud. Admiral Õllekõht kinnitab, et tegemist on kapakoiga, millest võib järeldada, et tegemist on papagoiga.

Teisel kohtumisel leiab härra Huu admirali juurest veel ka paadi, millele on suurte tähtedega kirjutatud EMMA. Härra Huu arvates peaks paat olema aia laps, kuid sel juhul peaks ka laps ise aed olema! Härra Huule meenub, et paadi ema peaks siiski olema suur paat ehk laev. Seega viibivad nad ikkagi laevas, mitte aias! Suurepärane loogika!

Härra Huu ja admiral Õllekõht on nüüd aias ja istuvad paadis. Härra Huu loodab jõuda Õnnelike saartele, admirali teeks õnnelikuks pudel õlut. Suure pudeli taadiõlut toob naabripoiss Mikko.

Mängult nad vist Õnnelike saartele ka jõuavad. Seal jutustab admiral üsna õnnetu loo, milles saame teada, kes on see Emma, kell nimi on kirjutatud paadile. Loost selgub, et Emma oleks justkui maa alla kadunud ning härra Huule meenub, et tema vanaisal oli võlukirn, läbi mille pääses maa-aluste riiki. Seal elavat ka suured lindinimesed ehk kapakoid ja nende käes vangis võibki Emma olla.

Õige varsti liitub seltskonnaga veel kaks last, naabruses elavad Rimma ja Timppa. Üheskoos minnakse härra Huu hütti, kus on ka see võlukirn. Esialgu ei tule härra Huule võlusõnad meelde, kuid varsti võib seiklus alata, sest suure võlukirnu uks avaneb, seal on ka must ja tolmune raudtrepp, mis viibki maa alla.

Maa alla maa-alusesse riiki meie peategelased jüuavadki. Teekond sinna algab läbi suure ja rääkiva (!) ukse. Esialgu jõutakse rohulagendikule, kus nähakse silmapetet – seal nagu oleks süüa ja juua, kuid kostub naksatus ja vastik naer ning söögid-joogid kaovad. Härra Huu üritab meenutada oma vanaisa nõiasõnu ning lõpuks söök ja jook ei kao. Lapsed, härra Huu ja admiral saavad lõpuks süüa ja juua.

Mikko on tubli poiss ja aitab panna põlema lõkke. Seda ongi varsti vaja, sest rohulagendikule ilmub tiiger, kes tahab peategelasi rünnata. Abiks on lõke, admirali tühjaks joodud õllepudelid ning härra Huu vanaisa nõiatarkused.

Öö möödub rahulikult, kuid hommikul tuleb rohulausikult lahkuda, sest päeval hakkab aas elama, rohi kasvab ja muutub nii pikaks, et lämmatab keskpäevaks kõik ära. Härra Huu nõiub välja kuumaõhupalli, mille abil pääsetakse minema. Veidi hiljem on vaja välja nuputada, kuidas seda kuumaõhupalli maandada!

Põnevaid seiklusi ja juhtumisi on maa-aluses riigis veel ja veel. Ma ei saa teile kõike ära rääkida, sest sel juhul on ju lugemine üsna igav. Igal juhul saame lugeda vajuvast liivast, kummalisest ja üsna sõjakast pallirahvast, kelle kuningaks on Toomaitaa. Käime ürgmetsas, kus elavad valged metslased, kes on samuti üsna halbade kavatsustega. Meie peategelased on sunnitud põgenema nende eest kookosleivapuude metsas. Lisaks kohtume veel ka kapakoidega, oleme Kuldses linnas, kus saame kokku maailma vägevamate nõidadega. Härra Huu peab hakkama võistlema maa-aluse riigi võimsaima nõia Ernestiinaga. Neile antakse neli ülesannet, kes võidab?

Kas maa-alusest riigist leitakse Emma?

Kas meie peategelased pääsevad tagasi maa peale?

Kes on too maa-aluse riigi vägevaim valitseja, kes härra Huule ja Ernestiinale ülesandeid annab?

Millise uue kaaslase saab härra Huu raamatu lõpus?

Neile küsimustele saate vastused, kui raamatu ilusasti läbi loete. Igal juhul on härra Huu juhtumised ka teises raamatus igati naljakad ja muhedad ning mõnusad lugeda.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad