KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: A.H. Tammsaare "Tähtis päev"
Uus raamat: A.H. Tammsaare "Tähtis päev" (7 aprill 2016)


A.H. Tammsaare

„Tähtis päev“

(Hea Lugu)

 

Mida teha kauaoodatud puhkepäevaga? Kuidas seda kasutada nii, et midagi raisku ei läheks? Anton Hansen Tammsaare aegumatu jutustus just neid küsimusi käsitlebki.
Karjapoiss Juhku pikk vaba päev ja tema siseheitlused on pakkunud kaaselamist ja mõtlemisainet mitmele põlvkonnale ja teevad seda ka edaspidi.
Kaunis kujundus ja kunstnik Siima Škopi illustratsioonid pärinevad 1956. aasta väljaandest.

 

A.H. Tammsaare on Eesti kirjanduse suurkuju, tõeline klassik, kes on kirjutanud mõned raamatukesed ka lastele. Mulle meenuvad „Poiss ja liblikas“, „Meie rebane“ ja „Tähtis päev“.

„Tähtis päev“ jutustab meile loo karjapoiss Juhkust.

Karjapoiss ärkab nelipüha esimesel pühal varsti peale päikesetõusu nagu tavaliselt. Ega karjapoistel ei ole aega pikalt magada ja hilja ärgata, töö ootab tegemist.

Sel päeval paneb poiss selga uued riided ja pähe uue mütsi, võtab oma leivakoti, et asuda loomadega teele, kuid sel päeval poisil veab – sauna-vanamees lubab hoopis ise karja minna nii, et Juhku saab päris vaba päeva! Saunaonu annab poisile hea töö eest veel ka raha, 20 kopikat! Lisaks saab Juhku soovituse minna kirikusse, on ju ikkagi nelipüha esimene püha!

Juhku on pärast seda hiiglama heas tujus. Kuulab linnulaulu, karjakellade helinat, Muska haukumist. Juhku usub, et see on tema ainus vaba päev tervel suvel, kuid see saab olema pikk päev, mille jooksul jõuab palju tähtsat toimetada.

Juhku on ju varakult ärganud, mistõttu läheb ta veel veidikeseks ajaks lakka, et veidi veel magada. Poiss jälgib lakast toimetavaid pääsukesi ja ei mõista miks linnukesed püha ei pea ja õige varsti Juhku juba magabki.

Juku magab seni, kuni kätte jõuab kirikusse minemise aeg. Ta aetakse üles ja kirikuteel kohtub ta tuttava karjapoisiga. Teine poiss läheb kirikusse minnes kohe kirikutorni ja veab endaga kaasa ka Juhku. Kirikutornist avaneb suurepärane vaade tervele ümbruskonnale ja kaugele, kuid kirikutornist alla tulles saavad nad kõvasti riielda kirikumehelt, sest lapsed ei tohi kirikutorni ronida... Juhku on pärast seda üsna õnnetu, seepärast, et ta sai sedavõrd tähtsal päeval riielda! Et ta oli pahandusega hakkama saanud, kuigi teine poiss ju teda kutsus. Kirikus on palju rahvast nii, et Juhku ei näegi kirikus õigupoolest mitte midagi ja õige varsti hakkab tal seal igav. Ta ootab, et kirikuteenistus saaks läbi. Juhku ei tunne seda iseäralikku pühapäevalikku meeleolu, mida ta ootas ja ta kardab, et tähtis päev möödub nii, et midagi tähtsat ei jõuagi toimetada.

Kodus pakutakse talle süüa, kuid ka söök ei maitse, sest Juhku on lihtsalt õnnetu ja kurb.

Kui päike on pooles õhtupoolikus läheb Juhku uuesti õue. Kuhu minna? Juhku siirdub metsa poole ning jõuab väljamäe kõrgemale paigale. Seal valdab teda meeletu nukrus, ta mõtleb sellele, mida oleks võinud sel päeval teisiti teha. No oleks võinud kasvõi kalale minna või vähemalt hommikul saadud 20. kopika eest midagi osta.

Lõpuks on Juhku sedavõrd endast väljas ja nukker, et puhkeb ohjeldamatult nutma. Ta läheb koju, kus taaskord lakas magama jääb, et järgmisel hommikult taaskord koos päikesetõusuga ärgata.

Selline lugu üsna ammustest aegadest, kus lapsed tegid üsna tõsist tööd, kasvõi karjapoisi tööd. Seepärast jäi laste lapsepõlv üsna lühikeseks ja mulle tundub, et Juhku nutab pigem just seda taga, et olla lihtsalt laps, kes ei peaks tõusma koos päiksega ega minema tööle, kust naasta üsna hilistel tundidel.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad