KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Eno Raud "Kilplased"
Uus raamat: Eno Raud "Kilplased" (28 aprill 2016)

 

 

Eno Raud

„Kilplased“

(Tänapäev)

 

Kuigi Kilplaste nime ja lugude allikaks on Saksamaal asuva Schilda linna elanike kohta 16. sajandist käibel olnud naljalood, on need alates F. R. Kreutzwaldi versioonist muutunud ka meie pärimuse osaks. Käesolev raamat on Eno Raua ümberjutustuse uustrükk, millele Priit Pärn on joonistanud uued tegelasterohked pildid.

 

„Kilplased“ on üks omamoodi legendaarne raamat, mis ilmus juba 1962. aastal ning Priit Pärna vahva joonisraamatuna 1977, kuid selles raamatus kirjeldatud rumalusi ja totrusi tehakse kindlasti veel ka täna.

Raamatu alguses saame teada, et ennemuiste elas kaugel Kalkunimaal rahvas, keda kutsuti kilplasteks. Toona olid nad oma mõistliku meele ja targa ning terava aru poolest üle mitmete maade kuulsad. Juhtus tihti nii, et maailma suuremad ja väiksemad valitsejad oma saadikuid Kilplasse saatsid ühes või teises asjas tarka nõu küsima. Seejärel hakkasid maailma valitsejad kilplasi endale nõuandjaks palkama. Nii lahkusid paljud mehed Kilplast võõrale maale nõuandja-ametisse. Varsti olid asjad sealmaal, et Kilplas polnud enam ühtegi meest!

Kilpla naised otsustasid, et sedasi enam edasi minna ei saa ja kutsusid mehed koju tagasi.

Koju naastes nägid Kilpla mehed, et kodus olid asjad käest ära, kodus oli palju segadust, asjad olid laokil. Nüüd tuli midagi ette võtta, et neid enam kodunt ära ei ahvatletaks. Kilpla mehed tulid kokku ja austasid nõupidamist. Üks vana kilplane tegi ettepaneku, et tuleb hakata tarkade tegude asemel rumalaid ja tobedaid tempe tegema ja nii hakkab kilplaste nimi edaspidi rumaluse kuulsuses üle kogu maailma särama. See ettepanek sobib kõikidele Kilpla meestele ja nii ka tehakse!

Pärast seda ongi meil võimalik lugeda nendest rumalatest ja tobedadest tempudest ja tegudest.

Kilplased alustavad nõukoja ehitamisega. Juba see on üks paras jant ja tobedus, kuidas kilplased kaks korda ehitusmaterjali kokku tassivad, sest nad avastavad, et kui palgid mäe otsa vedada ja sealt alla lasta veereda, on palju lihtsam. Ainus asi on see, et nad veavad juba kohale veatud palgid uuesti mäe otsa ja lasevad siis alla veereda.

Nõukoda saabki valmis ja see pole mitte tavaline neljanurgeline maja. Maja on hoopis kolmenurgeline! Veidi hiljem selgub, et nõukoda on ehitatud ilma akendeta, mistõttu on hoones sees pilkane pimedus! Kilplased üritavad hoonesse valgust tuua – kes koti, kes anumaga, mõni toob labida, reha või hanguga, kuid ega sellest hoones ju valgemaks ei lähe! Seejärel tuleb Kilplasse üks võõras mees, kes soovitab hoonel katuse pealt ära võtta. Nii tehakse ja saabubki valgus! Esialgu ongi see hea lahendus, kuid sügise saabudes hakkab ju vihm sisse sadama. Katus pannakse tagasi ja siis meenub kilplastele, et nad unustasid teha hoonele aknad! Lõpuks ehitavad kilplased nõukojale ka aknad nii, et igaüks saab oma akna. Nõukoda ongi nüüd nagu üks suur aken! Talve saabudes selgub, et hoones on ka külm ja lõpuks raatsitakse ehitada ka üks ahi, kuid see mitte majja sisse, aga maja kõrvale! Kes teab, kui soojaks seal nüüd sellest läks...

Selliseid rumalusi ja lolluseid raamatusse jätkub palju. Saame teada seda, kuidas kilplased põllul soola kasvatavad, kuidas Kilplat külastab Uppakallo ülemisand ehk kuningas. Kilplased kingivad kuningale linnaupiima ehk mett, kuid ka selle kingitusega ei lähe kõik nii nagu plaanitud oli.

Kohtume veel ka ühe hirmsa elukaga, keda kilplased lähevad taga ajama. Veidi hiljem selgub, et see elukas pole sugugi mitte väga hirmus. Suure hirmu põhjustajaks on hoopis alkohol! Lugeda saab veel sellest, kuidas Kilpla naine kavatseb munadega turule minna, kuid ega ta sinna turule ei jõuagi, sest ta hakkab tantsima ja munad lähevad katki! Meile räägitakse veel sellest, kuidas kilplased pikka vorsti teevad, kuidas kilplased esimest korda vähki nägid. Viimases loos kohtume hiirekoeraga ja saame teada, miks ja kuidas kilplased Kilplast lahkusid.

Sellest ajast peale elab kilplaste järeltulijaid kuni tänapäevani mitmel pool. Eks kohta ju meiegi mõnikord tobusid või narre, kelle rumalust me imeksd paneme.

Vot selline omamoodi naljakas ja teisest küljest õpetlik raamat on see „Kilplased“, kusjuures selles raamatus on ka Priit Pärna joonistatud täiesti uued pildid!

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad