KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Eno Raud ''Konn ja ekskavaator''
Uus raamat: Eno Raud ''Konn ja ekskavaator'' (18 mai 2016)

 

 

Eno Raud

„Konn ja ekskavaator“

(Pegasus)

 

Eno Raua jutukogumik „Konn ja ekskavaator” sisaldab selliseid tuntud jutte nagu „Sõjakas pudrunui”, „Huviline filmikaamera”, „Hirmuäratav tolmuimeja”, „Vankumatu televiisoriantenn” jt.

 

Pean tunnistama, et „Konn ja ekskavaator“ oli üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid. Algupäraselt ilmus raamat 1972. aastal, mistõttu on hiiglama vahva, et raamat ilmus nüüd uuesti - 44 aastat hiljem!

Raamatus on 8 väga vahvat juttu, milles tegutsevad ja toimetavad üpris eriskummalised tegelased. No kuulake ja vaadake ise!

Esimese loo peategelaseks on sõjakas pudrunui, kes otsustab ühel päeval, et aitab kartulitest, temast saab hoopis sõjanui! Siis on tal võimalus purustada kõiksugu maailma asju ja virutada igaühele vastu pead. Väga vihane pudrunui! Nii lähebki sõjakas pudrunui laia maailma, kus puksib oinaga, lõhub ära aiavärava ja jalgratta, kuni satub metsa. Seal saame teada, miks see pudrunui on nii sõjakas ja milline on tema saatus.

Teises loos on kaks maja – uus ja uhke maja ning väike ja vana maja. Uus ja uhke maja on tõepoolest uus ja uhke: antennid, liftid, vannitoad, keskküte jpm. Kõike seda ju vanas puumajakeses ei ole. Uus ja uhke maja uhkustab vana maja ees, lausa narrib teda seepärast, et vanas majas sellist luksust pole. Loo lõpp on üsna ootamatu, sest inimesed teavad, mida nad teevad.

Kolmanda loo peategelaseks on filmikaamera, kes on kangesti huviline. Ta tahab alati igasugu asju näha ja filmida. Tema sõbraks on põrandalamp, kes on pahane, kui filmikaamera alles hilja õhtul koju jõuab. Ühel päeval juhtuvad filmikaameraga sellised lood, et torisejast põrandalamp ei ütle talle enam ühtegi halba sõna. Igal juhul aitab filmikaamera tabada ühte üleannetut autojõmpsikat, aitab sadamas kraanat, kellel ei taha laadimine mitte sugugi õnnestuda, lõpuks õpetab filmikaamera ka ühte kiuslikku laternaposti.

Neljanda loo peategelaseks on hirmuäratav tolmuimeja, kes hakkab sisse imema kõike – mööbel, mänguasjad, autod, majad. Ta imeb ja imeb, kuni saabub ootamatu lõpp.

Viiendas loos tegutseb isemeelne äratuskell, kes otsustab ühel päeval heliseda siis, kui ise tahab. Kord heliseb ta liiga hilja, teinekord liiga vara. Nii jääb äratuskella omanik kord tööle hiljaks, teinekord läheb tööle lausa öösel. Mis kellast saab? Kas viiakse remonti, kas ta hakkab viisakalt käituma ja õigel ajal helisema? Seda peate ise edasi lugema.

Kuuenda loo peategelaseks on vankumatu televiisoriantenn, keda ei ehmata ei vihm, tuul ega lumetorm.

Seitsmendas loos on „vastamisi“ vanaaegne leierkast ja kaasaegne magnetofon. Magnetefon üritab selgeks teha, et tema on parem kui leierkast, kuid kas ikka on? Nii nagu teiseski loos, on ka siin vastamisi uus ja vana.

Viimane lugu on raamatu nimilugu „Konn ja ekskavaator“, milles peab väike ja vapper konn vastu hakkama ühele hullunud ekskavaatorile, kellel on plaan teha maatasa üks linnapark.

 

Sellised vahvad lood on selles raamatus. Vaatamata sellele, et see ilmus 1972. aastal, on neid mõnus lugeda ka praegu, sest kõikides lugudes on tarkuseterad ja õpetussõnad, mis sobivad suurepäraselt ka tänasesse päeva ja tänasesse maailma.

Suurepärased pildid on joonistanud Edgar Valter.

 

Marko Tiidelepp

 



« Eelmised nädalad