KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla"
Uus raamat: Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" (27 juuni 2016)


Kätlin Kaldmaa

„Halb tüdruk on jumala hea olla“

(Varrak)

 

On üks üsna tavaline kolhoosialevik, on kartulipõllud ja sealaudad, defitsiit ja koolivormid. See ei ole mingi hellikute mängumaa – on vaja terasest lapsi, et seda kanti tundma õppida. Raamatu peategelaseks on 11-aastane hakkaja tüdruk, kes koos õe-venna ja naabripoistega mööda Eestimaa kolgast ringi seikleb. Nii mõnigi kord on käigud metsa ja jõe äärde ohtlikumad, kui asjaosalised ise taibata oskavad, aga kuna täiskasvanuid parasjagu läheduses pole, saavad lapsed kõik asjad oma naha peal järele proovida. Tasapisi muutuvad julgustükid aga üha uljamaks, nii et pahandused ja sekeldused ei lase ennast kaua oodata!

Halb tüdruk on jumala hea olla“ on Kätlin Kaldmaa kolmas lasteraamat, varem on ilmunud „Neli last ja Murka” (2010) ja „Lugu Keegi Eikellegitütre isast“ (2012). Kaldmaa on avaldanud neli luulekogu, mitmeid novelle, nt „Kui poisid tulid”, mille eest sai ta Friedebert Tuglase novelliauhinna, ja romaani „Islandil ei ole liblikaid“ (2013), mis valiti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2013. aasta proosaauhinna nominendiks.


Kätlin Kaldmaa on kirjutanud ühe hiiglama vahva lasteraamatu, mis viib meid üsna ammustesse aegadesse. Ma usun, õigupoolest mulle tundub, et need sündmused 1970-80ndatel aastatel, kui lastel oli üpris teistsugune lapsepõlv kui tänastel lastel. See oli aeg, kui polnud ei arvuteid, nutitelefone, arvutimänge ega muid tehnikvidinaid ja laste aeg kulus hoopis teistsugustele asjadele ja mängudele. Ja vahetevahel tehti ka rumalusi ja üleannetusi ning saadi ka aru, et ollakse veid halb laps, kuid ega siis mitte paha pärast.

Raamatu petegelaseks ja jutustajaks on 11-aastane Li, kes koos õe ja venna ning naabripoistega toimetab.

Esimeses loos näib Li olevat oluliselt väiksem, äkki 4-5-aastane ja ta jutustab sellest, kui rumal ta siis oli. Lugeja saab teada, et toona olid pähklid defitsiit, neid lihtsalt polnud poest saada. Täna lähed poodi ja pähkleid on mitmeid ja mitmeid sorte. Toona olid asjad veidi teistmoodi. Ühel hommikul läheb Li õue ja näeb maas pähkleid! Ja kohe palju pähkleid! Ta korjab neid suure korvitäie ning läheb neid emale viima. Üllatus on suur, kuid selgub, et need polegi pähklid vaid hoopis... ma ei ütle välja, mis asjad need Li korvis tegelikult olid, peate ise lugema ja välja uurima.

Teises loos on Li juba suurem, arvatavasti 10-aastane, kui ta peab viima oma väikese venna Sassi arsti juurde, et väikevend saaks vaktsiinisüsti. Teekond arsti juurde on ju üsna lühike, kuid lapsed suudavad selle käia üsna pikaks, sest ümbritsevad lihtsad asjad vajavad avastamist ning uurimist.

Kolmandas loos satuvad mõned elud ohtu. No näiteks väikevend Sass saab kätte kööginoa ja ortsustab sellega oma õdesid taga ajada. Väikese poisi jaoks on see naljakas ja lõbus, türdukute jaoks see seda kindlasti ei ole. Õnneks sekkub ema, kes Sassilt noa ära võtab. Samas loos satub ohtu ka Sassi elu, sest ta vajub läbi jää ja satub uppumisohtu. Õnneks on lähedal Li ja appi tõttab ka naabripoiss Taavi.

Neljandas loos saame teada, et Li õde Lotta on üks ilmatuma suur jõujuurikas, kes suudab langetada puid ühe hoobiga. Loomulikult lähevad ka selles loos lapsed veidi liiale ja langetavad liigagi palju puid.

Viiendas loos lapsed igavlevad ja lähevad puudele turnima. Nad leiutavad ühe uue mängu, mis oleks saanud Lottale lausa eluohtlikuks. No õnneks läheb kõik siiski hästi.

Kuuendas loos saame tuttavaks veel ühe naabripoisiga, kel nimeks Vesi Aarne. Saame lugeda miks tal just selline nimi on ja saame teada, et tal on nõiavits, mille abil on võimalik vett otsida. No selline nõidade värk. Ka selle loo lõpus juhtub väike äpardus, õnnetus, milles kannatada saavad Aarne käed.

Järgmises loos leiavad lapsed ühe vana maakaardi ning lähevad otsima seal märgitud kirikut, mis peaks asuma üsna paksus metsas. Kirikut metsast ei leita, küll leitakse midagi muud.

Kõiki lugusid ei hakka ma teile loomulikult ära rääkima, siis oleks ju lugemine üsna igav. Kuid me saame tuttavaks Li onutütre Kaisaga, kes üritab figuuri hoida, lapsed käivad ka naabrite juures garaažiseina vastu mädamune loopimas ja need jätavad üsna suured plekid. Loomulikult tuleb sellest taaskord üks suur pahandus ja Li peab minema aru andma koolidirektori juurde. Veel saame lugeda sellest, kuidas Li võimlemisega tegeleb, lapsed käivad ka suusatamas ning mõtlevad välja taaskord üsna ohtliku võistluse. Raamatu viimastes peatükkides on Li lastehaiglas, kus ta leiab ühe kambajõmmi, kellega taaskord mitu rumalust välja nuputatakse ja saame teada sedagi, miks on halb tüdruk jumala hea olla.

Sellised vahvad ja humoorikad lood on selles raamatus. Vahvad seepärast, et need viivad lugeja ajas tagasi ning tutvustavad meile seda, millega lapsed siis tegelesid. Huumorikad on need lood samuti, kuigi päris mitmes loos on ohtlikke olukordi ja äpardusi, kuid lõppkokkuvõttes on ka need äpardused ja õnnetused ju ikkagi humoorikad, ja võib-olla ka veidi õpetlikud.

Väga lahedad pildid on joonistanud Jaan Rõõmus.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad